Vaikselt purunes klaas

Vaikselt purunes klaas tuhandeks killuks.
Vaikselt vaatasin, kuidas närbuvad õied vaasis.
Vaikselt mõtlesin, kas ehk tulebki igavene uni.
Osa minust ju surra ei tahtnudki veel.

Nüüd kilde täis on kogu öö
ja pisaraid on terve klaas.
Kuid kuhu kadus armastus
ja kellele jäi õigus?

Vaikselt märkasin, kuidas hääbuvad sõnad huulil.
Vaikselt kahtlesin, kas ehk surigi armastus.
Vaikselt kuulasin kümneid hääli mu peas.
Osa minust ju surra ei tahtnudki veel.