Hukkaläinud laev / Shipwreck

Hukkaläinud laev / Shipwreck 

Mere kaudu konetab meid ajatu Looja. Kas moistame tema sonumit? 


Laev niid kiigub Kihnu peala,
kukub Kuramaa vahela.
All tal ankurid meresa,
Peal tal peeled purjudesa.
Tulli siis luodest suuri tuuli,
vesikuarest vihma valju,
Kõinastust tulli kõueilma,
Kesselaost saapakeeru.
Akkas seda laeva ällitama.
Tulli siis oogu, võttis aeru,
tulli teine, võttis teise,
kolmas see koored kallutelle,
neljas see piidad [bad word] 
viies ankuri arutas,
kuies lõi kuudi kummuliste,
nõnna said mehed merese

/----/ 

Naised siis nutsid Nassu kaudu,
mehed mere jaari kaudu,
neiud ninanuika kaudu,
tüdrikud tühju tänavida.
Igaüks oigas omada,
kaibas oma kallist kuasukesta.
Mina nutsin noorta venda.
Oh Jeesus, Jumalukene!
Puhuks tuuli luodesta,
lõõtsuks tuuli lõunasta,
veeretaks vesikoaresta.
Mari aab maale muida puida,
aab aga maale algusida,
patsib maale palkisida.
Meri p’aa maale minu venda.
Ep aja minu omada.

Seda teab Jumalukene 
kus oo vesi viinud venna,
laine oo lapse laksutanu,
hoog oo poisi ojutanu.
Vesi oo viinud vene raale,
kus on neil tuuli teind tubaje,
sadu oo seinad sammeldanud,
udu oo pannud uksed ette.
Oh Jeesus, Jumalukene!
Kus oo kurbade koduje,
ehk oo albade aseme,
vaeste laste varjupaika.

Muhu