Tunnen Tuima Neiu

Tunnen tuma neiu
Põlva

Velekene helläkene,
kui lääd naista kosjomalle,
püvelindu püüdemälle,
ubasuusta otsimalle,
sõidad sa läbi Sõmmõrpalo,
ajad sa läbi Ahja valla,
ajad sa hiirõ hiivalõ,
ajad sa varsa vatolõ -
saa_s saa naista naarulistä,
kaasa kaalaarvolistä.

Võta(q) minno ütehnänni -
mina tunne tuima näio,
näe noo näio näl´ätse.
Tuimal umma(t) tutsaku hiusse,
kur´al musta(s) silmäkolmu(q),
vihatsõl omma silmä vesitse,
pahatsõl um palõh punanõ,
laisal laja(s) särgisiilo(q),
madalal maani sukakirjä(q),
pikk lätt pingile magama.

Võta(q) sina til´lokõnõ,
til´lokõnõ, teräväkene,
ul´likõnõ, usinakõnõ,
kiä mõist iks esi minnä,
mõist muida opata.
Käs´k muid, käüse esi(q),
aas´e muid, astus esi(q) -
usse(q) käävä(p) pirr ja parr,
lat´s täl rippus rinna otsah.