Süda vaikselt närbub

Siiras ja selge su silmis silmapaar
Tabamatult kerge ja kõrge neid silmi raamiv kulmu kaar
mu mälu juurde söövis ja rahu hingest röövis
neid kaasas olen kand ma kõikjal 
ja kõikjal jään kandma endagaa

sul kaugel teel on ees
mul veri taandub soonte sees
ning aimab kadunud painav valu
südamees (südamees)

enam rahu ei saa 
üle kogu maa
alla taevast laskus lahkumise raskus 
ma rahu ei saa
udus sinitaeva kaar
halliks närbub
Ja süda vaikselt närbub 2x

päev alles algas
öös vaikust puudu jääb
siin öödes ´tähti on veel
kas ühest ei saa
anda võin käest 
mu südal pole kaalu
et parandada haavu su hing on jääs 
on paljudel oksad vajund kaardu 
sest neilgi puudub leinast pääs