Keemia

Ma ei tea, mis on lahti minuga,
et ma elan ühes korteris narkomaaniga.
Ühes toas, ühes voodis magame me temaga.

Ta on läbinisti keemiline vend,
ta joob surrogaate ja süstib veeni end.
Ja ma tean, tema päevad mööduvad kui linnulend.

Siis, kui on lumi maas,
valdab meid ekstaas.
Ihusse kui gaas tungib

keemia.
Keemia.
Beeob.
Lalalala lalalala la la laa.

Ma olen rõõmus, ma ei hakka pragama,
kui ta keset armurõõmu jääb mu otsa magama,
sest ma tean, selles süüdi on kõigest keemia.

Minu elukaaslane on keemiline vend.
Väikeste tablettidega hellitab ta end.
Ja ma ka tarbin keemiat koos temaga.

Siis ...

Ja ka juulikuus me korteris on lumi maas.
Peoga näkku hõõrun sooja lund.
See on ääretu, otsatu, lõputu ekstaas.
Ma ei tea kas olen ärkvel või näen und.

Siis ...

Nii poiss, nüüd aitab, 
kaua sa mängid meie närvidel, 
su ema on läinud muretsemisest kärna, 
poeg näeb välja nagu mõni kaltsakas raisk, 
võta see haaknõel ära kõrvast,
pane parukas pähe ja tagi sinna kus on nagi,
sellega on lõpp nüüd, paneme punkti.
Õige paps, paneme punkti.