Kalkar

Ei selle vastu saa meist keegi, et hommik koidab
See minu mina mitte keegi, mu teadvus koidab
Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib
Nii halli hinge mitte keegi ei näe

R: Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda
Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda

Kui õues vihmutab ja ilmad on hoopis külmad
Siis võtaks pöidla, pistaks põske ja suleks silmad
Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib
Nii halli hinge mitte keegi ei näe

Kuhu lähed, oo tavade tundija
kelle viia jääb viimane rõõm
See mis ainuke ülesse sundija
ära hingede jahtunud lõõm

Kostab kõrvu sealt hirmude toast
tema hääl, mis meid endaga hõikab
Neid kes taganend keelust ja loast
kestev igatsus nuudliteks lõikab

Kõik see mul muret suurt ei teegi kui suvi saabub
Siis Kanaari saare lahes mu mõte maabub
Ka seal ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib
Nii halli hinge mitte keegi ei näe